kui
Craftwerk’i tüdrukud esimese Raamist Välja teema teada andsid, olin kangesti hakkamas ning käed sügelesid mis hirmus.. tegelik elu näitas aga seda, et tol korral ma raamidest välja ei jõudnudki ning tähtaeg kukkus enne, kui minu kuntstükk üldse mingit ilmet hakkas võtma... mis teha – minu igapäevategevus nõudis oma aja ja kui oled päev otsa tõlkinud, siis ei pruugi loomingulisust õhtuks enam jaguda :) paistab, et seekord läks asi paremini... nagu Tuhkatriinu, panin enam-vähem viimaste keskööd kuulutavate kellalöökidega pildid oma vaimusünnitisest Craftwerk'i kirjakasti poole teele – teisel katsel olin seega edukam :)
kott just sellisel kujul valmis äärmiselt praktilistel kaalutlustel ja minu enda vajadustest lähtuvalt... nimelt on naistel üldiselt, sh saatuslikel naistel ning loomulikult ka minul pidusse minnes omajagu nodi kaasas, aga toimetamiseks siiski tarvis kahte kätt... seega tekib alati probleem, et kas kott kaasa võtta, milline kott käevangu riputada, kuhu seda peol tantsulka ajaks sättida jne... et aga pidu oleks muredevaba ning üks käsi jääks joogi jaoks ja teine hoogsalt žestikuleerimiseks, siis valmiski üks vöökott… hmm, kindlasti tuleb kõikidel nüüd silme ette kotike vanast heast Vene ajast, mis kole-vööga keskkoha ümber keriti ja mis avanes lukukõrina saatel.... ei! sellisest asjast on mul trauma siiani (kuigi mul endal seda asjandust vist isegi ei olnud; hmm, võib-olla on mu trauma siis kadedusest :-P) ning oma kätetöö püüdsin küll sellest võimalikult palju erinema panna...
lõige tekkis mõtle-planeeri-joonista-lõika-kleebi-meetodil, olles päris algusfaasis küll natuke teisel kujul, aga nagu ikka – ühe asja kallal kaua juureldes idee natuke teiseneb (loodetavasti paremuse poole!) ja täieneb ning lõpp-produkt ei pruugi olla alati 100% see, mis esimesel hetkel pähe torkas... esialgu oli plaanis kotikesele juurde teha ka päris ainult tema juurde kuuluv vöö... siis aga leidsin, et neid naisterahva kapis ikka on ning miks mitte teha selline paun, mille saab juba olemasoleva rihma külge kinnitada... mõeldud-tehtud! vöötunnel on umbes 4,5 cm lai, seega peaks ka suhteliselt tõsiseltvõetav vöö sealt läbi mahtuma…
suurus on oluline:)… kott mahutab ära just hädavajaliku nodi – telefoni sõpradele helistamiseks, ID-kaardi klubi uksest sisse saamiseks, pangakaardi keelemärjukese ostmiseks, tumepunase huulepulga musi pähe tegemiseks ning natuke sularaha taksojuhiga arveldamiseks (mitte kõik ei ole veel nii moodsad, et kaarti aktsepteerida!)…
materjalidest: minu saatuslik naine kannab peeneid ja sooje materjale... koti põhiosa on valmistatud kašmiiri- ja villasegusest kangast, voodriks õrnlilla tekstiil... minu jaoks oli oluline, et vooder oleks hele – et pimedas tantsusaalis kotti kiigates ka träni kontuure hoomata oleks... muidu koba musta/tumeda voodri taustal pimeduses... kaunistus on vähemalt osaliselt kummardus Eesti lammastele (vihje mustale villale)... lilla osa on meriino villast ning tundub käe all katsudes eriti siidine... märgvilditud ehte kaunistuseks natuke seemnehelmeid ning muidugi musta oonüksit – võitlevate ja enesekindlate isiksuste kivi, mis aitab oma eesmärkidele
kindlaksjäämisel koondada sisemist energiat, annab jõudu ja tugevust, pakub kaitset ja kindlust negatiivsete mõjutuste korral, tasakaalustab nii keha kui vaimu ning aitab muu hulgas kõrvaldada melanhooliat... mida ühel naisterahval veel vaja oleks! :)
värvikombinatsioon tulenes minu viimase aja eelistustest – minu põhjatusse garderoobi on hiljuti just seda tooni esemeid sattunud ning lilla-vaimustus ei paista minu puhul vaibuvat vist ka uute mahedate ja moekate kevadtoonide saabudes... lisaks olid sama tooni ehted juba varem valmis tehtud…
last, but not least: mõeldud on ka saatusliku naisterahva tujuka iseloomu peale... teadagi – kust tuul, sealt meel! kotike ise on suhteliselt tagasihoidlikes toonides... koti kaunistus on aga valminud prossi kujul... see annab võimaluse eri toonides „kaunistussaarekesi“ juurde teha ning outfit’i muutudes ka sobivas toonis tutike kotile kinnitada... nii saab ka muud värvi riietusega tänaval lehvides moodne edasi olla :)
kui teistel on kotitegemisest vahel nii suur hoog sees, et teevad pärast kotikesi juurde veel ka prosse ja sõrmuseid ja muid naisterahvale ülivajalikke vidinaid, siis minul käis vähemalt seekord asi tegelikult vastupidi... nimelt valmis esimesena suur pross… ehk siis mind tabas vist suurushullustus – pidasin oma puusasid, millele kotike rippuma panna, tavapärast siiski võimsamaks... kuna nii suur pross oleks varjutanud nii koti kui ka hmmm osa minu naiselikest kumerustest, siis tuli meisterdada ka väiksem kaunistus... aga nii ongi hea – nüüd on minul kui suurel „harmoneerijal“ mantlirinda torgata kotikesega igati kokkusobiv iluvidin, mida uhkusega kanda :)
nagu saatuslikul naisel, on ka sel kotil omajagu nüansse, mille kallal võiks veel vaeva näha ja mida sooviks tuunida, aga nagu femme fatale ei tunnista oma vajakajäämisi, vaid viskab pea selga ja sammub enesekindlalt öhe, jääb ka see kotike oma praeguse olukorraga rahule ning kõigub uhkelt puusal mööda linnatänavaid ja aitab kavalere ümber sõrme keerata ;-)
mul on hea meel, et vähemalt sel korral õnnestus mul enda raamidest väljuda – lõpuks ometi sai ka midagi (enam-vähem) lõplikult valmis ja veel tähtaja sees!!! eneseületamine missugune ning rõõm, mis fantaasia lendulaskmisest ja näppude liigutamisest (nii nõelaga kui klaviatuuri taga) südamesse puges, on kindlasti inspiratsiooniks ka järgmiste teemade puhul (kui põhitöö mind jälle ära ei kurna ja minu optimismi ei murra :-P)... uute meisterdamisteni!
